Loodus filmis

“Olemise ilu” kui ümberpööratud loodusfilm

Filmil „Olemise ilu“ on mitmeid ühiseid jooni loodusfilmiga. Loodust kujutavad kaadrid täidavad suurema osa ekraaniajast, kaamera on vaatleval positsioonil astumata otsesesse kontakti filmitavaga ning jutustatav lugu kujutab elu kulgu läbi ühe aastaringi, mis on levinud raamiks loodusdokumentaalide puhul. Ent ometi ei ole tegu loodusfilmiga, sest filmi keskseks objektiks ei ole mitte loodus, vaid inimene. Kui loodusfilmi puhul jutustab inimene lugu loodusest, siis „Olemise ilus“ on loodus pandud jutustama lugu Fred Jüssist. Nii on tegu omamoodi ümberpööratud loodusfilmiga, kus maastikud, millel me Jaan Tootseni filmis rändame on seatud peegeldama Jüssi mõttemaastikke.

Arutelu filmilõigu põhjal

Tooge välja olulisemad märksõnad Fred Jüssi mõtetest antud filmiklipis.
Milliste visuaalsete kujundite kaudu on need mõtted selles klipis vahendatud?
Kas suudate meenutada veel taolisi visuaalseid metafoore filmist?

Fred Jüssi loodustaju vahendamine filmis

Rääkides looduse kujutamisest filmis on “Olemise ilu” operaator ja mitmete tuntud loodusfilmide autor Joosep Matjus öelnud, et loodust ja inimest ei ole võimalik filmis eraldada, sest loodust mõtestades laseme kõik läbi enda filtri ja see, mida me näeme, on meie enda sisemaailma peegeldus. Seega on loodus ekraanil alati juba kellegi vaatepunktist esitatud loodus mitte neutraalne keskkond. „Olemise ilus“ vahendatakse meile loodust just Fred Jüssi vaatepunktist - nii nagu tema seda kuuleb, näeb ja kogeb. Režissöör Jaan Tootseni sõnul tõstatuvad filmis mitmed maailma tajumisega seotud küsimused: Millised on meie meeled? Mida tähendab kui Fred Jüssi ütleb - "Hakkasin kõrvadega elama? Kui kuulata jõge, mida vesi meile räägib? Kuidas leida üles maailma mustrid? Mikro- ja makromaailm. Kuidas näha ilu seal kus me seda tavaliselt ei märka?"

Fred Jüssi on oma eriomast loodustaju jaganud Eesti looduskultuuri kontekstis, kasutades väga erinevaid meediume: tehes raadiosaateid looduse helimaastikest, jäädvustades loodust fotodel ja tegutsedes looduskirjanikuna. Need erinevad viisid loodusega suhestuda tulevad eraldi vaatluse alla ka järgnevates õppeteemades Loodus sõnas, Loodus pildis ja Loodus helis.

Lisamaterjal

Intervjuu Joosep Matjusega ajakirjas Eesti Loodus (2018).
Tiit Remmi artikkel “Märkmeid loodusfilmist ja selle seostest antropoloogilise filmiga” kogumikus “Eesti looduskultuur (2005).
Intervjuu Rein Maraniga “Loodusfilmi tegemine on tunnete mäng” Sirbis (2008)

Vaata seda lehte tahvlis või lauaarvutis, siis saad lahendada ka põnevaid ülesandeid.

Ülesanne 1
Ülesanne 2

Ülesanne 1

Vaadake all olevat klippi ja kirjeldage, kuidas filmis Fred Jüssi loodustaju vahendatakse sõnas, helis ja pildis.

Sõna (Kuidas Fred Jüssi kirjeldab sõnade vahendusel oma loodustaju?)
Heli (Milliseid helisid me kuuleme? Millises vahekorras on loodushelid ja Jüssi kõne?)
Pilt (kaamera nurgad, kaamera liikumine, montaaž, millistele aspektidele looduses keskendutakse)

Aruteluks

Võrrelge neid kolme rühma omavahel. Milline nendest aspektidest filmist tundub teie jaoks kõige informatiivsem looduse tajumise seisukohast? Milline kõige vähem informatiivne? Mille poolest erineb nende modaalsuste vahendusel edastatav informatsioon?
Mil määral filmis edastatu sarnaneb või erineb teie enda kogemustega loodusest?

Ülesanne 2

Filmis moodustavad Fred Jüssi mõtted ja neid saatev pildi- ja helikeel üksteist täiustava terviku. Proovige kätt filmirežissöörina ning looge alltoodud Jüssi tsitaatide põhjal üks lühike filmijupp. Leidke neile tsitaatidele sobiv pildi- ja helikeel loodusest, mis antud mõtet toetaks. Nagu loodusfilmide puhul sageli tehakse võivad video ja heli olla salvestatud eraldi ning hiljem filmi kokku monteerides kokku sobitatud.

Videotöötluseks sobivad näiteks järgmised rakendused: Filmora, Media Composer Videorama, Quick ja iMovie.

Tsitaadid

Hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarssruute pidi. Need on liiga porile tallatud. (Jäälõhkuja 2007).

Aeg, vähemasti sestsaadik, kui tema üle arvestust hakati pidama, on midagi salapärast. Ta annab arutust ja parandab haavu, viib ja toob. Ajal on hammas, mis pureb, ja vaim, mis möödapääsmatult lasub inimeste kohal ja endast erinevatel viisidel märku annab. Aeg on meister Looja teenistuses ja mitte keegi ei suuda korda saata seda, mida tema teeb oma abilisteväega. (Ajamustrid 2003.)

Ma ei teadnud siis, et inimene ise saab rahu endaga kaasas kanda. (Ajamustrid 2003).

Oleks hirmus kaotada rada oma hinge juurde. Tuleb hoolt kanda, et see rada ei kasvaks rohtu ega mattuks prahi alla. (Maailma mõte 2005)

Liiga sageli tuleb elus ette seda, et me teeme katki midagi õrna ja kaunist – sellepärast, et ei malda kuidagi ära oodata, kuidas aeg meile hoole ja armastuse varal ta saladuse ilmutaks. (Maailma mõte 2005)

On inimesi, kes ainult elavadki kajade maailmas, nad ei kuulegi häält. Hääl otse algallikast ei jõuagi nendeni, ma mõtlen häält kujundlikkus tähenduses. Jõuavadki üksnes kajad, üksnes peegeldused. (Kõige loomulikum muusika. Klassikaraadio, 22. mai 2005.)

Ons ilmas vähe inimhingi, kes nõnda, kajakate kombel, pilkases pimeduses ringi peavad hulkuma. Teadmata, kas üldse leidub kuskil tühi saar, kus nendetaolised maabuda tohivad ja lõpuks rahu võivad leida. Surm ei ole ainus suur paratamatus. Mõnikord võib selleks kujuneda ka elu. (“Jäälõhkuja”, 1986)

Vananemise traagika seisneb selles, et jäädakse aina nooreks. Kui sa ei lepi sellega, et sa oled selles eas. (Intervjuu Urmas Otile. Mister Fred, 2009)

Eestlane on nagu puu väljal: vaatad läänest, on niisugune, vaatad idast, naasugune ja nõnda teistestki ilmakaartest. (“Mister Fred”, 2009)