Loodus helis

Fred Jüssi jaoks seisneb kuulmistaju tähtsus tema seotuses meie emotsioonidega. Kuulmismeel on tema sõnul meie psüühikaga kõige sügavamalt ja intiimsemalt seotud. Ometi ei tähenda võime kuulda ilmtingimata oskust kuulata. Jüssi ütleb „Olemise ilus“, et õppis kõrvadega elama alles siis, kui hakkas salvestama loodushääli. Looduse kogumine helidena avas tema jaoks täiesti uue tunnetamise viisi. Esialgu saigi ta Eestis laiemale avalikkusele tuntuks kui loodushelide salvestaja, sest tegi 1970ndatel ja 1980 Eesti Raadios raadiosaateid „Linnuaabits“ ja „Looduse aabits“, kus ta vahendas oma looduskogemust laiemale avalikkusele just helipiltide vahendusel. Fred Jüssi helide maailma saame kogeda ka „Olemise ilu“ filmis, kus on suuremas osas kasutatud just tema enda salvestatud helilõike. Jüssi on öelnud, et „Olemise ilu“ võiks olla film, mida peaks saama „vaadata“ ka suletud silmil. Mängige alltoodud videot esialgu silmad kinni, kogedes filmi ainult kuulmismeele kaudu ja vastake küsimustele.

Helimaastikud on keerulised kooslused, milles kõlavate helide omavahelisi seoseid ei ole sugugi lihtne mõista. Helimaastikel kõlavate helide süstematiseerimiseks pakkus bioakustik ja ökoloog Bernie Krause välja jaotuse, mis põhineb heliallikate eristamisel kolme suuremasse kategooriasse: 

1. Geofoonia – helid, mis on tekitatud eluta looduse poolt nagu tuul, vesi, maakoore liikumine jms.
2. Biofoonia – helid, mille allikaks on metsik elusloodus.
3. Antropofoonia – kõik inimese poolt tekitatud ja inimese eluviisiga seotud helid. 

Nende heliliikide omavahelist suhestatust on Tartu Ülikooli biosemiootik Kalevi Kull Bernie Krause ideed selgitades kirjeldanud nõnda: 

Bernie Krause pani tähele, et lindude hääled metsas ei helise segiläbi, vaid on selgesti seotud. Üks arvestab teisega. Helimaastikul on oma nišid. Üks kasutab kõrgemaid, teine madalamaid sagedusi. Mõned liigid häälitsevad varavalges, teised hilisel hommikul. Aga ka siis, kui ühel ajal, valivad nad hetke ja koha, kus laul enam esile tuleb. Need on rohkem kui dialoogid. See on helikõrguste, hetkede, paikade ja kogu helimaastiku koordineeritud kooskõla. Selle nimetaski Bernie Krause biofooniaks. Krause võttis kasutusele ka sõna antropofoonia – inimhäälte kogu tähistamiseks. Noid inimhääli on peaaegu kogu aeg kosta. Erinevalt lindude häälest pole need enamasti kuidagi üksteist arvestavad. Kuulake linna. Kuulake metsagi kostvaid mürasid. Kui helimaastik on inimmüra täis, siis jääb seal vähe ruumi teiste liikide häältele. Krause pani tähele sedagi, et linnud lähevad ära, inimestest eemale, lihtsalt sellepärast, et nad enam üksteist kaugelt ei kuule. Mõned kõige kõvema kjakiga hakid sobivad vaid.

Seda inimeste elukeskondade ja looduslike helimaastike vahelist seost kirjeldab ka järgnev joonis: 

Järjest rohkem räägitakse mürareostusest kui tõsisest keskkonnaprobleemist, mis avaldab tugevat negatiivset mõju nii loomadele kui inimestele. Maailmas, kus linnamürast puutumata loodust jääb üha vähemaks võib vaikust näha kui loodusvara. Vaadake allolevat filmilõiku, kus Fred Jüssi jagab oma kogemust vaikusest kui kaubast.