2. Õppeteema

Loodus sõnas

Looduse vahendamisest looduskirjanduses.

Fred Jüssi kui looduskirjanik

Fred Jüssi sai esialgu tuntuks raadiohääle ja fotograafina, ent Jüssi on aja jooksul kujunenud ka eesti looduskirjanduse elavaks klassikuks, ta on üks olulisemaid looduskirjanduse žanri esindajaid Eestis. Filmis „Olemise ilu“ kõlanud mõtisklused võtavad hästi kokku teemad, millest Jüssi on oma loodusesseedes kirjutanud, näiteks looduses viibimise olulisus ja vaikuse väärtustamine või vaatlemisoskuse vajalikkus ümbritsevaga ja iseendaga suhestumisel. Läbi nende teemade on Jüssi juhtinud tähelepanu keskkonna muutumisele ning inimeste ja looduse suhte teisenemisele, mille osas ta on südant valutanud. Need teemad on ühtlasi kogu eesti looduskirjanduses oluliseks peetud. Fred Jüssil on kahtlemata ka lemmikmaastikud, näiteks on ta palju kirjutanud jõeäärsetest metsadest ja lammidest, samuti soomaastikest või saartest. Tema lugudes olulistest paikadest võiks nimetada näiteks Kõrvemaad, Soomaad või Vilsandi saart.

Mis on looduskirjandus?

Kõige avaramas mõttes on looduskirjandus looduse vahendamine, looduse „tõlkimise“ üks viise. Nii saab looduskirjanduseks pidada kõiki kirjutatud tekste, kus loodusest juttu on.

Selle kõrval on aga ka teine, kitsam määratlus, mille on lahti kirjutanud semiootik Kadri Tüür, kes analüüsis eestis loodusest kirjutatud teoseid ja tekste ning leidis, et neil on mõned ühised jooned. Kitsama määratluse järgi võib looduskirjanduseks lugeda tekste, mis põhinevad autori isiklikel looduskogemustel ja hinnangutel ja mis kasutavad ilukirjanduse võtteid, ent on loodusteaduslikult täpsed ja edastavad teadmisi reaalse tekstivälise keskkonna kohta. Looduskirjanduse teoste eesmärgiks on lugejates loodushuvi tekitamine ja sedakaudu lugejate loodusesse juhtimine. 

Looduskirjandus ei ole ilukirjandus klassikalises mõttes, looduskirjandus on teabekirjanduse (nt turismiraamatud ja teised teavikud), teaduskirjanduse ja ilukirjanduse piirimail olev valdkond. Tavaliselt on looduskirjanduse puhul tegemist seega proosavormis esseistlike tekstidega. 

Eesti looduskirjandus ja loodusfotograafia käivad sageli käsikäes, mõtisklused on esitatud koos fotodega. Seda on praktiseerinud ka Fred Jüssi, tema tuntumaid raamatud, näiteks "Jäälõhkuja" (1986, 2007) või "Rajamustrid" (2017) on nii foto- kui tekstikogumikud. 

Vaatleme looduskirjaduse näitena kahte tekstikatkendit Fred Jüssilt:

Mitte ühtki häält. Ei laulurästast, ei vinti. [...] Ja kuhu on jäänud varakevadised liblikad: kuldne lapsuliblikas ja kiredate tiibadega koerliblikas? Midagi on korrast ära. Või on see halb unenägu? [...] Murran vahtraoksa. Murdekohale ilmub sädelev piisk. [...] Ei, see pole unenägu – mahlajooks on alanud. [...] Nähtavasti on aset leidnud kataklüsm ja olen juhuslikult sattunud sellest siin metsades säilinud tillukesele saarele. Või on inimene vaatamata kõikidele hoiatustele hakkama saanud järjekordse meeletusega? On see tõesti hääletu kevad? [...] Äkitselt kostab rõõmsat siutsumist. Metsaservale ilmub salkkond tihaseid. [...] Oh ei, see pole katastroof, see on vaid looduse eksitus. On südatalv ja aeg, mis inimese teadvuses harjumuspäraselt seostub kõige käredamate pakaste ja vingemate tuiskudega. ("Jäälõhkuja", 2007, lk 37–39)

Vaikusel on oma mõõt ja see on igaühel erinev. Mõni ei talu vaikust, aga mõni vajab teda rohkem kui teine. Aga ka vaheldust on vaja. Ma ei kujuta ette, et vaikus kestaks alaliselt. Mind näiteks see väsitaks. Me elame segametsade vööndis. Ma ei kujutaks ette, kui peaksin elama kõrves ilma kajadeta. Ma ei ole kunagi kuulnud kõrbevaikust, aga ma tean avamaade vaikust, olen ka sellega töötanud. Lõpuks saab sellest villand, sest helide juurde kuuluvad ka kajad, helidel on oma värvid ja näiteks ümbrus, milles helid tekivad, ma pean silmas looduse helisid, see ümbrus värvib neid. Neid värvib õhuniiskus, neid värvib kellaaeg. Seda on väga huvitav kuulata näiteks mõnel metsalagendikul või järve ääres. Ma olen seda kogenud ükskord Kõrvemaal Kakerdaja rabal: olin hommikul väljas lindistamas ja see hommik on jäänud alatiseks meelde oma helivärvide poolest. Oli nii vaikne, et kaugetest küladest, kus ei oldud veel ärgatud, kostis rabani koerte haugatusi. Mul on kümne aasta jooksul olnud neli või viis niisugust hommikut, aga just tookordne on mul millegipärast eriliselt meelde jäänud.  - („Mister Fred“ 2009, lk 247-247)

Nendest tekstilõikudes on hästi märgata looduskirjandusele iseloomulikud jooned: 

  • Autori enda kogemuse ja mõtete väljendamine (autor ja mina-tegelane on sama ka eeltoodud lõikudes; palju kirjeldatakse autori tajuaistinguid, näiteks kuuldud helisid)
  • Looduskogemuse edasi andmisel või looduse kirjeldamisel kasutatakse kunstilist stiili, ilukirjanduslikke võtteid (nt võrdlused või kujundlik keelekasutus, eelpool toodud lõikudes on selleks näiteks kohati lühilausete kasutamine mõtte rõhutamiseks)
  • Tekstides on loodusteaduslik täpsus ja lisaks emotsiooni pakkumisele edastatakse ka teavet keskkonna kohta (nt korrektsete liiginimede kasutamine - "lapsuliblikas", "koerliblikas")
  • Tekstide taotlus on äratada huvi või poolehoidu looduse vastu (nt varahommikuse raba ilu kirjeldamine tekitab lugejas tõenäoliselt soovi seda ka ise kogeda
  • Kohakesksus. Neis tekstides on alati annus Eestimaa tundmist ja autorid peavad oluliseks märkida, missugustest paikadest nad on kirjutanud. Tekstides on nimetatud kohanimesid või on edastatud sageli ka konkreetsele piirkonnale iseloomulikku infot - kohalikke lugusid, nimesid vmt (Jüssi nimetab ühes eeltoodud näidetest Kakerdaja raba).

Loomulikult kirjutavad autorid erinevalt ja sõltuvalt sellest on mõnes tekstis mõni iseloomulik aspekt rõhutatud rohkem kui teises. On väga loodusteaduslikke autoreid, kes püüavad ümbrust dokumenteerida, ent on ka abstraktseid ja kunstilisemalt vahendatud mõtisklusi kirjutavaid autoreid.

Lisamaterjal
  1. Maris Sõrmuse Ühe Minuti Loeng "Loodusest on saanud kirjanduses aktiivne tegutseja" Novaatori portaalis
  2. Kadri Tüüri ja Timo Marani ülevaatlik artikkel “Eesti looduskirjanduse lugu” või Timo Marani ja Kadri Tüüri loeng samal teemal ehk "Miks kirjutatakse loodusest?" Raadio Ööülikoolis
  3. Kaisa-Maria Lingi, Kristel Algvere ja Lona Pälli vestlusring loodusest ja keskkonnaprobleemidest kirjutamise teemal IDA raadio saates RÕHK
infoVaata seda lehte tahvlis või lauaarvutis, siis saad lahendada ka põnevaid ülesandeid.
chevron_left
chevron_right