Ökosemiootika

Ökosemiootika kui semiootika haru hakkas kujunema 1990. aastail. Sellist nime kasutas ühena esimestest Winfried Nöth (1998; 2001), ent tema määratles teisi semiootika harusid ja ökosemiootikat väga laialt, kõigi organismide kujundavat tegevust kaasa haarates. Mõiste valdav kasutusviis käsitleb ökosemiootikat siiski kui semiootilist inimökoloogiat, haarates inimese suhteid teiste elusolendite ja nende kooslustega (Hess- Lüttich 2006; Hornborg 2001; Kull 1998; Maran 2004; 2007; Maran, Kull 2014; Oelschlaeger 2001; Siewers 2014). Peale selle, et ökosemiootilistes analüüsides vaadeldakse inimese kommunikatsiooni teiste olenditega ning keskkonna kujutamist kultuurilistes märgisüsteemides, võetakse siin arvesse ka elusolendite endi semiootilist aktiivsust (biosemiootilist komponenti) (Maran 2007). Ökosemiootika huviorbiidis on niisiis nähtused (olgu tekstid, mõttesüsteemid, tegevused), kus keele-eelsed ja inimomased märgisüsteemid kohtuvad. Ökosemiootika ei uuri seejuures mitte ainult looduse tähistamist, kujutamist ning esitamist kultuurilisel kujul, vaid ka kommunikatsioonivõimalusi vastavalt kultuurilisi ja mittekultuurilisi märgisüsteeme kasutavate elusolendite vahel. Olles sündinud bio- ja kultuurisemiootika vahealal, täidab ökosemiootika semiootikas liitekoha rolli, vajades nende kahe valdkonna omavahelist dialoogi.

Timo Maran, Kadri Tüür, Ene-Reet Soovik jt on näidanud säärase lähenemise tõhusust looduskirjanduse tõlgendamisel. Looduskirjanduse mõtestamisel ei piisa vaid isoleeritud kirjaliku teksti analüüsist: teksti mõistmiseks on vaja tunda ka keskkonda, mida tekstis on kujutatud ja millest tekst tõukub (Maran 2007: 280). Teiste liikide semiootilist tegevust on inimene jälginud mõistagi juba kirjakultuurieelsel ajal ning sellest sõltumata, et kujundada ja planeerida sääraste tähelepanekute abil enda tegevusi. Seda ilmestab antropoloog Andreas Roepstorffi (2001) ökosemiootiline uurimistöö, mis keskendus Gröönimaal hiidlesta püügiga tegelevate kalurite kultuurile. Hiidlestad on süvaveekalad, kelle liikumisteed jäävad sageli suurte jäämägede ning aktiivsete liustike piirkonda. Inimese jaoks on jäämägede läheduses liikumine võrdlemisi ohtlik, kuna suurte jääplokkide lõhenemine põhjustab veekeeriseid ning ootamatut lainetust. Ent samas liiguvad jäämägede läheduses ka hülged, kelle kuulmine on inimese omast tunduvalt parem. Nii suudavad nad varakult tabada jäämägede lagunemist märkivaid helisid ning sellest lähtudes neilt aladelt eemalduda. Kalurid omakorda jälgivad hüljeste käitumist, kasutades seda märgina olukorra ohutuse hindamisel.

Ökosemiootikat on peale antropoloogia ja kirjandusteaduse seotud ka näiteks poliitilise ökoloogiaga. Kuidas sotsiaalsed suhted ja neid alal hoidvad sümboolsed vahendid saavad oluliselt mõjutada inimese ja keskkonna suhteid, sellele osutavad Alf Hornborgi (1999) uurimused üldotstarbelisest rahast kui märgist, mis kaotab objektide vahel tähenduserinevused. Ühetähenduslikkusega kaasneb ühtlasi vahetusvõimalus, mistõttu saavad võimalikuks olukorrad, „kus vihmametsa lapid vahetatakse Coca-Cola vastu“ (Hornborg 1999: 155).

Salupere, Silvi; Kull, Kalevi (toim.) 2018. Semiootika. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 498-499.

Ökosemiootika

Vaata ka meie varasemaid õpikeskkondi: